15. sept. 2016
by beltssss
0 comments

Kuhu ma vahepeal omadega jõudnud olen?

Kõigepealt alustan ma sellest, et mu eelmine postitus sai väga palju armsat ja positiivset vastukaja ja mul on tõesti hea meel, et nii palju inimesi mulle minu valikutes ja kooliteel kaasa elab. :)

Teiseks, millegipärast tekitas mu eelmine postitus paljudes küsimusi kõiges, mis puudutab Markot. Mingid imelikud jutud meie väidetavast lahkuminekust on nüüdseks erinevatest kohtadest juba meie mõlemi kõrvu jõudnud… 😀 Kuidas, ma ei tea..Aga igatahes ei vasta see tõele. Ilmselt ma siis väljendasin ennast natukene halvasti. Ma nüüd siis proovin uuesti. Kõik, mis ma Marko kohta see hetk kirjutasin, puudutas tema karjääri, mitte meie omavahelisi suhteid. Sellepärast ei hakanud ma sellel teemal ka pikemalt peatuma, sest kõik, kes tahtsid, said seda uudistest üsna pea ise lugeda. Seega polnud lihtsalt õige aeg, ega koht Marko eest rääkida. Ja kes nüüd Marko tegemistega kursis on, saab ehk aru, miks ma ütlesin, et ma ei tea kuidas meie oma tulevikuplaane omavahel sobitada saame, sest ma tõesti ei tea. Aga ei, ma ei läinud kooli sellepärast, et ma oleks Markoga tülli (või lahku) läinud, vaid sellepärast, et ma tahtsin. Ja kõik on korras.

Anyway, need asjad välja öeldud, tahan ma nüüd lõõõppppuksssss rääkida, mis ma vahepeal teinud olen. Õige vastus on, et peale kooliskäimise, lõputu tuupimise ja magamise, põhimõtteliselt midagi. :) Aga mul on tegelikult nii palju rääkida ja ma parem siis kirjutan seda kõike siia, sest vaesel Markol on ilmselt juba tõsiselt siiber, sest iga päev peab ta kuulama mingeid lambiseid fakte näiteks vaagnaluust, või kuidas südamest trombi eemaldatakse, või kuidas õigesti käsi pesta. Ja muidugi ei pääse ta ka ladina keelest. Ma lubasin talle isegi natukene maksta, kui ta järgmine kord haigeks jääb ja arstile minnes ladina keeles ütleb, mis ja kus tal valutab… Meil on huvitavad mängud, ma tean. 😀

Aga viimane kord kirjutasin ma siis, kui olin koolis käinud vist kaks päeva. Nüüd lõppes juba kolmas koolinädal, aeg liigub tõesti nüüd kuidagi kahtlaselt kiiresti. Aga kõik on endiselt tore, huvitav, meie ainult naistest koosnev kursus on samuti superarmas ja kõik on ulmeliselt vahva.

Ma nüüd kerin natuke aega tagasi. Esimene koolinädal oli selline rohkem sissejuhatav, väga palju me ei õppinud, pigem tutvustati meid kooliga ja valmistati ette kõigeks, mis meid ees ootab. Eelmine nädal oli meil juba esimene töökene, milleks õppisin ma reaalselt nädal aega ja tõin omale raamatukogust viis anatoomiaõpikut. Aga läbi ma selle töö sain ja olin ise jube rahul, lihtne see polnud, ja kuna ma pole kaks aastat koolis käinud, on natukene imelik jälle õppida ja kohusetundlik olla ja üldse omadega jälle ree peale saada. Aga nüüd vist hakkan juba harjuma. Ja mingil imekombel hakkan isegi selle ulmeliselt varajase ärkamisega harjuma. YEAH!

Nüüd hiilib juba vaikselt lähemale esimene arvestus, nii et loorberitel puhkamist enam ei ole. Uusi aineid tuleb aina juurde, kodutöid ja tähtaegasid tuleb ka aina juurde ja ma pean endale tõsiselt mingi plaani koostama, sest muidu ma lihtsalt unustan pooled asjad ära. Seda kõike on praeguseks juba üsna palju kogunenud ja ma tunnen, kuidas mu kukal aina suuremaks paisub ja ma aina mõtlen, kuidas see tarkus sinna küll kõik ära peaks mahtuma.

Igatahes, kõik mis puudutab kooli, on positiivne. Peale kolmandat koolinädalat võin ma öelda, et ma olen juba palju targem, kui ma kolm nädalat tagasi olin. Ja mõelda vaid, kui tark ma veel nelja ja poole aasta pärast olen. 😀 Eelmine reede käisime juba haiglas, nii-öelda haiglaga, kui oma tulevase töökohaga tutvumas. Kõik oli tore ja vahva ja ma ütlen ausalt, et ma poleks never ever arvanud, et ma seda kõike juba teisel koolinädalal näen. Aga eks seegi käik tõi korralikult kahe jalaga maa peale ja ma arvan, et me peamegi seda kõike, nii ilusat kui ka mitte nii ilusat poolt nägema võimalikult vara. Hella hingega nagu ma olen, siis paar pilti jäid mul mitmeks päevaks kummitama, aga nüüd hakkan juba vaikselt selle kõigega harjuma ja eks inimene harjubki kõigega. Hetkel on küll natukene tunne, et mind on pea ees tundmatus kohas vette lükatud, kõik on uus, kõike on nii palju ja väga palju peame me endale iseseisvalt selgeks tegema. Vahel istun ma oma õpikute otsas ja mõtlen, et millesse ma ennast nüüd mässinud olen. Aga mida rohkem ma õpin, seda selgemaks kõik saab, seda suuremaks kasvab mu motivatsioon ja mida aeg edasi, seda põnevamaks hakkab ka kõik minema. Nii et kõik on korras ja ma olen hetkel lihtsalt niiiiiiii rahul ja õnnelik, et ma ennast kokku võtsin ja teen midagi, mis mulle tõesti meeldib.

Ja lõpetuseks üks lõbus pildike, millised näevad nüüdsest välja minu õhtupoolikud. :)

29. aug. 2016
by beltssss
6 Comments

Tulevane ämmaemand

Ma pole sellest veel siin kõigile rääkinud, kuna kogu tulevik (siin all pean ma silmas minu ja Marko ühist tulevikku ja meie kahe tuleviku omavahel kokkusobitamist) oli väga segane ja ausalt öeldes on siiani, nii et sellel teemal ma rohkem ei peatu. Me küll lootsime, et kõik saab varem selgeks, aga päris nii ei läinud. Küll Marko räägib ise üsna pea, mis tast edasi saab. Aga ega ma ise ka väga palju ei tea, võtan päev korraga. :)

Igatahes pean kõigile, kes veel ei tea, nüüd teada andma, et mina olen nüüd ametlikult ämmaemanduse tudeng Tallinna tervishoiu kõrgkoolis ja ma olen oma valikuga niiii rahul! Okei, ma olen ühe päeva koolis käinud, natukene vara hõiskama hakata, aga peale esimest päeva on minu muljed küll ainult positiivsed ja ma ei jõua ära oodata, et saaks homme juba uuesti kooli minna. 😀

Kõik, kes minu kooliminekust esimest korda kuulevad, küsivad alati sama asja: Miks? Kust selline otsus? Ma ei teadnudki, et sa ämmaemandaks tahtsid saada?!

Kes mäletab, kurtsin ma juba paar kuud tagasi ühes postituses, et ma tahaksin jubedalt juba kooli minna. Tegelikult teadsin ma juba ammu, et tahan minna just sinna kooli, aga ma ei teadnud veel, kas ma tahaksin valida ämmaemanduse või õenduse eriala, ja noh, ma ise elasin see aeg veel Hollandis, ega polnud üldse kindel, mis edasi saama hakkab. Mind on alati meditsiin ja bioloogia ja anatoomia ja kuidas me üleüldse toimime ja elus püsime, väga huvitanud. Seega olin ma alguses kindel, et ma lähen õendust õppima, aga sisimas juba mõtlesin, et ma ju tahaksin sünnitusmajas töötada ja tahaksin sünnitustel olla. Seega tuli see ämmaemanduse mõte mulle pidevalt pähe, aga ma matsin ta alati maha, sest  see tundus alguses natukene hirmuäratav. Nii suur vastutus ja äkki ma ei saa hakkama ja veel sada häda. Aga ma jõudsin otsusele, et kui ma tahan ikka seda teha, mis mind tõesti huvitab ja iga päev armsaid beebisid süles hoida, siis pean ma lihtsalt tublisti õppima ja küll kõik hästi läheb. Ma paremini ei oska oma erialavalikut seletada, ausalt. Ma arvan, et kui midagi tõesti huvitab ja tõmbab, siis nii lihtsalt ongi. :)

Ma eeldan, et te kõik tahate küsida nüüd seda sama küsimust, mida on mult juba vähemalt 245635993030503222 korda küsitud, ehk siis: “Kas sa verd ei karda?”. Siis vastuseks teile, et kardan küll, aga ainult siis, kui ma ise veritsen. 😀 Isekas, ma tean. Üks kord jooksis mul Hollandis esimest korda elus ninast verd (edit: mitte ei jooksnud, vaid vaevu-vaevu nirises) ja ma olin äärepealt pilti taskusse viskamas. Aga kui keegi teine veritseb, võin ma seda südamerahus pealt vaadata. Okei, see kõlas natuke sadistlikult, ma ausalt ei naudi seda, kui keegi veritseb, mul hakkab pigem kahju.

Igatahes, kui me omadega suve alguses siia Eesti pinnale jõudsime ja ennast sisse seadsime, otsustasin ma nii igaks-juhuks katsed kooli ära teha ja vaadata mis edasi saab. Ise olin väga zen ja mõtlesin et kui sisse ei saa, siis proovin nii kaua, kuni lõpuks saan. Ma olin igalt poolt kuulnud, et TTK-sse on suhteliselt raske sisse saada ja seda raskendas veelgi iga aastaga aina suurenev konkurents.

Näiteks ämmamendusse oli kandideerijaid ligi 200 ja vastu võeti 23. Ehk siis… Jah, ma olin kindel, et minu sissesaamise võimalused pole just parimad, sest algselt (keskkooli keskmise hinde järgi) olin ma pingereas 147. Oh god… Miks ma seda matemaatikat ja füüsikat ja keemiat ei õppinud???!!! Aga sellele lisandus veel vastuvõtu test, kus ma sain peaaegu maksimumpunktid ja vestlus, kus ma skoorisin ilusti maksimumpunktid ja sees ma olingi. Ma olen enda üle jube uhke, muide. 😀

Igatahes, ma olen siin viimased kuu aega pikisilmi kooli oodanud ja täna oli see päev lõpuks käes. Täna oli muidugi aktus ja seejärel oli meil esimene infotund, kus me kõik omavahel tuttavaks saime ja kõik inimesed, nii minu kursakaaslased kui ka õppejõud tunduvad kõik nii armsad ja toredad inimesed, et ma olen hetkel oma otsusega küll super super rahul.

Koolis pean ma nüüd käima neli ja pool aastat, aga see-eest saan ma edukalt kooli lõpetades kaks eriala: ämmaemand  ja õde.

Nii et soovige mulle edu kooliteel ja palju edu kõigile teistele õpilastele/üliõpilastele algaval kooliaastal!

Siia üks pildike minust täna hommikul, rõõmsa ja natuke ärevana kooli minnes. 😀 

25. aug. 2016
by beltssss
0 comments

Kuidas mu Macbook ja Iphone uue ilme said

Mul on siuke tunne, nagu ma oleks endale uue läpaka ja telefoni saanud. Tegelikult mitte, aga nüüd näevad mu Maci beebid välja veel ilusamad kui enne.

See kõik juhtus ühel õhtul, nüüdseks võin öelda, et see õhtu oli minu jaoks elumuutev. Ok ok… Pole vaja asja nii dramaatiliseks ajada. 😀 Igatahes, paar aastat tagasi, kui ma endale Macbooki sain, tellisin ma talle kohe Ebayst kaitseümbrise. See oli selline plastikust pooleldi läbipaistev kaas (tegelikult kaaned), mille üks osa käis läpaka alla ja teine  peale. Arvake kolm korda, mis värvi see oli… Jep, you got it. Roosa. :)

Igatahes kaitses see roosa plastmassihunnik mu Maci üsna tublisti, aga ainus jama oli see, et ta tegi mu läpaka mega raskeks ja suureks. Ja nüüd, kui ma otsustasin, et oleks õige aeg sellest roosast kamakast loobuda, tuli välja, et see kaas hoidis mu läpakast väga kõvasti kinni ega kavatsenudki lahti lasta.

Palusin siis oma õeraasu appi, sest tema närvikava on tugevam ja ma kartsin, et mu läpakas läheb ennem pooleks, kui ma sellest ümbrisest lahti saan. Mu kallis õde sai sellega aga kuidagi imekombel hakkama ja rääkis mulle, et on selline firma nagu Katvos, kes müüb imeilusaid kaitsekleebisied mida Macbookidele ja Iphonedele peale kleepida. Vaatasin siis nende Facebooki lehe üle (LINK) ja otsustasime mõlemad, et nüüd vajame me küll neid siniseid marmormustriga kleebiseid enda ellu.

Aga miks ma sellest kirjutan? Ikka selleks, et võib-olla elab veel mõni inimene kivi all ja pole Katvosest midagi kuulnud.  Kirjutasin neile siis viisakalt oma soovi Facebooki, sain ka kohe vastuse, paar tundi hiljem sain arve ja ülejärgmine päev (võib-olla ka järgmine päev, ma ei mäleta) ootas ümbrik mind postkastis. Kuna nad ise asuvad Tartus, soovisin ma saada need kiled postiga koju, aga vahel on nad ka Tallinnas ja panevad need kleepsud ise tasuta peale kah. Ma otsustasin omal jõul hakkama saada ja telefonile oli seda muide väga lihtne peale panna. Ma valmistusin muidugi kõige hullemaks ja kujutasin ette, et see saab olema sama jube, nagu ekraanile kaitsekile pealepanek, sest sellega pole ma kunagi ise hakkama saanud. Marko valmistas mind samuti ette, soovis edu ja andis väärt õppetunni: “Tee rahulikult!”. Pelgasin mis ma pelgasin, telefonile oli seda imelihtne peale kleepida. Läpakaga nii hästi ei läinud, 2 pisikest õhumulli jäi alla, aga see mind väga ei morjenda, sest see on NIII ILUS!

Ja kui mul varsti sellest sinisest üle viskab, saab alati uue tellida, näiteks roosa. :) Anyway, vaadake lihtsalt mu uues kuues läpakat ja telefoni. Lihtsalt imeline!

PS! Hind on neil samuti väga mõistlik, kleebis laptopile 20€ ja telefonile 5€ ja kuna need kiled on üsna tugevad, siis vaevalt, et nemadki vabatahtlikult lahti tulevad. :)

Mul on igatahes tunne, et ma pean nüüd oma läpakaga kuhugi kohvikusse istuma minema, et kõik ikka näeksid!

20. aug. 2016
by beltssss
4 Comments

Ükskord käisime pildistamas

Ma otsustasin üle pika aja lõpuks midagi siia ka kirja panna. Viimased paar kuud on siin olnud täielik vaikus, asi on selles, et terve see suvi on olnud meie elus üks suur suur segadus ja närvipinge ja kuna ma isegi ei teadnud, mis saama hakkab, polnud mul mõtet sellel teemal ka väga sõna võtta. Öeldakse ju, et pole mõtet rääkida sellest, millest Sa midagi ei tea. :)

Igatahes, ma väga loodan, et järgmise paari päeva jooksul saab selgus majja ja ma võin kõigile suure suuga pasundama hakata, mis edasi saab. Ja see saab olema midagi väga… teistsugust, kui ma ise ootasin, seda ma teile luban.

Igatahes otsustasin ma täna kirjutada ühest imelisest fotograafist ja meie kogemusest temaga. Kes on rohkem kursis, kes  vähem, igaks juhuks mainin veelkord, et kuna minu ema elab hetkel kaugel-kaugel Austraalias, siis näeme me üksteist nii… kuskil 1-2 korda aastas. Aga kuna see suvi oli ta jälle natukeseks kodumaal, otsustasime oma naisperega minna fotograafi juurde ja ühed ilusad perepildid teha, et oleks mida raami panna ja imetleda, ja et ma saaksin natuke nutta tihkuda neid pilte vaadates, kui emaigatsus peale tuleb. 😀 Anyway, spoiler alert, ma etteruttavalt mainin ära, et me jäime VÄGA rahule.

Aga ma nüüd räägin lähemalt. See mõte, et see suvi peame me need perepildid ära tegema tuli juba millalgi kevadel. Aga kuna ma väga tihti fotograafi juures ei käi, ei olnud mul aimugi, kus? Kes? Misasja? Kuidas? Palju maksab? Mis ma selga panen? Mida ma teen?

Okei. Võtsin Google ja Facebooki lahti ja hakkasin kõiki fotograafe, keda vähegi tean ja kellest midagigi kuulnud olen, läbi vaatama. Paar tükki meeldisid mulle väga, osad ei meeldinud üldse, aga ikka tundus see õige fotograafi leidmine niiiiii raske. Kuni ma leidsin Kerli. Ma ei mäleta täpselt kuidas, aga kui ma tema portfooliot läbi vaatasin, oli see selgemast selgem, et tema on minu tüüp, teeb täpselt selliseid pilte nagu ma tahan ja me lihtsalt PEAME tema juurde pildistama minema.

Kirjutasin siis kohe Kerlile ja mul pole ausalt sõnu kirjeldamaks, kui rahule ma lõppkokkuvõttes kõigega jäin. Ta vastas alati kiiresti, ta on niii uskumatult tore, sõbralik, soe ja armas inimene, et temaga oli kohe lust seda kõike planeerida. Samuti oli ta kõigile minu viiesajale ideele avatud, andis nõu, pakkus ise võimalusi ja juba meili teel suheldes oli mulle selge, et ta tõesti teeb oma tööd südamega.

Kuna meil kõigil oli suvel üsna kiire graafik, oli aegu klappima saada päris keeruline, aga saime hakkama. Leppisime kuupäeva, koha ja kellaaja kokku (otsustasime minna vabaõhumuuseumisse) ja meie jäime oma naisperega pikisilmi pildistamist ootama. Otsustasime kohe, et tahame maalähedasi, piknikuteemalisi ja lillelisi pilte. Ja need me ka saime. :)

Kerli kohta aga ütlen nii palju, et ma TÕESTI soovitan teda, kui keegi veel tahab ilusaid ja originaalseid pilte, sest tema taha ei jää küll midagi, ta oleks vist nõus kuu peale ka pildistama minema. 😀 Mina jäin kogu tööprotsessiga 100% rahule. Minu jaoks vist ongi kõige olulisem, et fotograaf oleks sõbralik, hakkaja, arvestaks  kliendi soovidega (minul näiteks on kinnisidee, et ma jään piltidel ilus AINULT parema poolega, mul on paksud käsivarred ja lõualott), Kerli arvestas selle kõigega ja oli lihtsalt niii ütlemata armas! Ja pildid olid ka muidugi ilusad. Muide, esimesed 10 pilti saatis ta meile juba samal õhtul. Ülejäänud piltidega läks paar nädalat, aga selle-eest saime me 300 pilti! Nii et oli, mille vahel valida. Mina igatahes planeerin juba vaikselt oma järgmist fotosessiooni ja üritan järgmine kord Marko ka kaasa pinnida. 😀

Kerli kodulehe ja portfoolio leiad SIIT.

Ma nüüd näitan teile mõningaid oma lemmikuid. :)

Processed with VSCO with a5 presetProcessed with VSCO with a5 presetProcessed with VSCO with a5 presetProcessed with VSCO with a5 presetProcessed with VSCO with a5 presetProcessed with VSCO with a5 presetProcessed with VSCO with a5 presetProcessed with VSCO with a5 preset

24. mai 2016
by beltssss
2 Comments

Siin me oleme!

Me oleme nüüd lõpuks ometi kodus, Eestis! Ja mina olen nüüdseks õppinud, et ma VIHKAN kolimist. See viimane nädal Hollandis möödus lihtsalt linnulennul. Ma teadsin juba tegelikult ette, et lõpuks hakkab väga kiire, aga et nii kiire, seda ma küll ette ei kujutanud. Ma vist kujutasin ette, et ma pakin oma asju naeratus näol ja viisijuppi ümisedes… Aga üsna pea sai selgeks, et nii see asi ei käi, kohe üldse mitte.

Ühesõnaga, plaan oli selline: alustame pakkimisega nädala algul, pakime kõik asjad ilusasti tasapisi ära, iga päev natukene, nii, et reede hommikuks oleks kõik pakitud ja poleks liigset stressi ja kiirustamist. Reedel pidi tulema meile abivägi ja selleks ajaks oleks pidanud korteris olema järel ainult kinniteibitud kastid ja mööbel.

Tegelikkus: pakkimisega alustasime kolmapäeva õhtul, kui Marko lammutas lahti meie voodi. Mina tegin sel ajal veel tööd ja terve kolmapäeva õhtu pakkisin kokku oma tööasju. Peale seda olin ma omadega täiesti kapsas ja otsustasin magama minna. Seega, pakkimisega alustasime põhimõtteliselt alles neljapäeval. AGA Markol oli neljapäeval mäng seega jäin ma kogu selle s*ta sisse üksinda ja pakkisingi umbes 12 tundi järjest. Selleks ajaks, kui Marko õhtul hilja koju jõudis, istusin mina täiesti tuima näoga, ahastuses, pisar silmas voodi peal ja voltisin oma aluspesu kokku. Ma tõesti ei kujutanud ette, et meil niiiiiiiiiii palju kola on. Mida rohkem ma pakkisin, seda rohkem asju välja ilmus. Ja mulle tõesti tundus, et mitte midagi ei liigu. Mida rohkem asju pakitud sai, seda rohkem pakkimata asju välja ilmus, kuidas, seda ma tõesti ei tea.

Tegelikult… Kui ma järgi mõtlema hakkan, ei pakkinud ma kindlasti kohe mitte 12 tundi järjest. Pool sellest ajast ma lihtsalt istusin, vaatasin ringi ja unistasin. Ma arvan, et te kõik teate seda tunnet, kui on VAJA midagi nõmedat teha,  siis muutub isegi seina vahtimine huvitavaks. Seega otsisin ma endale tegevusi, et jumala eest mitte pakkida ja midagi vahvat teha. Poole pakkimise pealt leidsin kapist jeffu pildi ja otsustasin siis kleepida Jeffule passi passipildi. Kas see pole mitte ülimalt armas? Lennujaama check-in’i töötaja igatahes arvas, et see on väga armas. :) 13282873_10201751896516607_1118070789_oJa noh, kui see pilt peale hoolikat mõõtmist, lõikamist ja liimimist sinna kleebitud sai, istusin ma umbes tunnikese niisama põrandal ja vaatasin aknast välja. Vahepeal kirutasin Markole kuidas ma ei jaksa, ei taha, ma jään Hollandisse ja nii edasi.

Igatahes, neljapäeva õhtul koju jõudes oli Marko ülimalt optimistlik ja teatas rõõmsalt, kui tore ja vahva see kõik on, varsti saame me koju ja elu on lill. Mina pööritasin selle peale silmi ja mõtlesin ainult sellele, kui jube saab homne päev olema. Ja kui palju on tegemata ja miks ma ometi rohkem ei pakkinud ja miks ma üldse nii loll olen ja kõik viimasele minutile jätan.

Reede hommikul kell 10 tulid meile kolm sõpra appi kolima. Kõigepealt tuli ära viia kogu mööbel, mille me Marko klubist saime. Kui need viidud, pidime hakkama haagisele koguma meie isiklikke (pakitud) asju, et need siis lattu viia, seal euroalustele pakkida ja jätta ilusasti rekkat ootama. Aga tegelikult oli nii, et meie asjad polnud veel isegi pakitud, isegi meie kohvrid polnud pakitud. Lennukisse saime võtta kumbki 20kg ja siis veel väikesed kaheksakilosed kohvrid. Ja seal ma siis seisin, üritades välja nuputada mida mul on kohe vaja, ehk mis ma kohvrisse panen ja mis ma rekkaga Eestisse saadan. Ma tahtsin ju kõik asjad kohvrisse panna!

Ehk siis reede hommikul kell 10, kui alles oleks pidanud olema ainult mööbel ja pakitud, kinniteibitud ja kiletatud kastid, oli olukord selline: 13275143_10201751896396604_336520118_oIsegi Jeffu nägu ütleb: “Sa ei jõua elusees kõike tehtud!!!!!!! Sa vana loll!!!” Jah, selleks ajaks oli kõik nii üle pea kasvanud, et ma ei tahtnud kedagi näha ja tahtsin kõik kuu peale saata. Üleval korrusel oli seis veel hullem, magamistuba oli kola täis, vannitoaga polnud ma isegi alustanud, kõik oli asju täis. Isegi kardinad olid veel akende ees.

Igatahes, mehed tassisid mööblit välja, meie sõbrannaga üritasime kiiresti pakkida. Ja ma tõesti ei tea kuidas see õnnestus, ma arvan, et meile tulid mingid kõrgemad jõud appi ja mina olin nagu Duracelli jänes, jooksin üles ja alla ja pakkisin reaalselt rekordilise kiirusega, ise üleni higine. Ma ausalt ei tea kuidas, aga mõne tunniga oli korter tühi. Tulemus on muidugi see, et mul pole aimugi kus enamus mu asju on, millistes kastides, sest sorteerimiseks ja igale kastile peale kirjutamiseks ei olnud enam aega. Ma lihtsalt viskasin kõik kuhugi, teipisin kinni ja lasin ära viia. Kui need asjad ükskord Eestisse jõuavad, saab olema väga põnev, sest ma ei mäleta sellest pakkimisest midagi. 😀

Aga lõpp hea, kõik hea. Paar tundi hiljem nägi meie koduke välja selline: 13262495_10201751896316602_992383816_o 13275358_10201751896036595_469540389_o 13288020_10201751895996594_1421615538_oSamuti oli mul jube kahju hunnikus ilusaid asju lihtsalt ära visata. Mingeid klaasist küünlajalgu, lilli, veinipokaale ja muid sääraseid asju, mis suure tõenäosusega katki lähevad, lihtsalt polnud mõtet kaasa võtta. Muidugi üritasin ma kõike sõbrannale sokutada, temagi lahkus suure kilekotiga, mis oli asjadest punnis, aga umbes 20 (või isegi rohkem) prügikotti lendas prügikonteinerisse…

Seejärel läksime oma suure järelkäruga lattu, tassisime kõik oma asjad sinna, aga meil vedas, sest me ei pidanud neid hakkama ise euroalustele pakkima, vaid saime need jätta lihtsalt mingisse konteinerisse ja tublid hollandlased teevad selle tüütu töö meie asemel ära. V E D A S!

Siis oli vaja ära viia auto, ka sellega kaasnes suur närvipinge, kuna klubi poolt oli selgeks tehtud, et iga kriim, mis me oleme autole tekitanud, läheb meile maksma 250€. Ja noh… Seal paar mõlki oli küll, aga meil polnud aimugi, kust need tulnud on. Aga meil jälle vedas, julmalt, sest need kriimud olid vist kõik tekitatud eelmise omaniku poolt ja meie pidime maksma täpselt 0€. Samuti tehti Markole pai ja öeldi, et see on kõige paremas konditsioonis auto, mis kunagi üldse jalgpalluri käest tagasi on tulnud. :) Ma olin Marko üle lihtsalt nii uhke. 😀

Kiirustasime siis ruttu koju tagasi, mis oli meie kodu veel umbes tund aega. Käisime ruttu pesus, pakkisime veel viimased asjad kohvritesse ja läksime rongi peale, et sõita Amsterdami. Kes on Hollandis rongiga sõitnud, teab ilmselt,  et see pole üldse fun, kui sul on neli kohvrit ja koer. Samuti pidime me poole peal ümber istuma. Ehk siis viimased tund aega istusime me rongi koridoris trepi peal ja pidime igas peatuses püsti tõusma ja inimesi endast mööda laskma. Selleks ajaks mõtlesin ma ausalt, et ma enam ei jaksa. Igatahes, rongiga sõitsime otse lennujaama, aga lend oli alles järgmisel hommikul. Õnneks olin ma hotelli juba ära bronninud ja lennujaamast võttis buss meid peale ja viis otse hotelli. Hotellis saime veel tasuta upgrade business tuppa, ilmselt sellepärast, et ma nägin nii õnnetu ja väsinud välja ja ei jaksanud isegi oma kohvrit enam tarida. Kui me kella 11 aeg õhtul sinna tuppa jõudsime, valdas mind seline rahulolu ja väsimus. Võtsime mingibaarist ühed õlled (Marko võttis apelsinimahla, ta ei joo õlut) lõime need kokku ja vaatasime telekast mingist eriti haigest kanalist, kuidas moslemid palvetavad ja kuidas nad oma ürpides moššees ringi jalutavad… What the F? Mida kõike väsimus meie peakestega ei tee. 😀

Igatahes, lõpuks ometi saime me kogu selle higi, pinge ja viha duši all maha pestud ja keerasime maailma pehmemaisse voodisse kerra. Nüüd jään ma meenutama seda päeva, kui kõige pikemat ja nõmedamat päeva mu elus.

Laupäeva hommikul läks lend kell 10. Aga ega meie takistused siin ei lõppenud. Kuna Airbaltic avas hiljuti uue liini Amsterdam-Tallinn, mõtlesime seekord sellega lennata. Aga seda me muidugi ei teadnud, et nende check in’i lauas registeerib ennast korraga umbes neli lennukitäit inimesi. Seega, seal järjekorras seistes oli üsna kindel, et me jääme oma lennust maha. Samal ajal istus meie kohvrite otsas väike Jeff, kellel oli sellest kõigest juba tõsiselt siiber ja tõstis hädakisa. See kõik oli lihtsalt nii super, seista seal koos miljoni inimese, saja koti ja kiljuva koeraga, lihtsalt perfect. Aga meil igatahes vedas, me jõudsime oma lennule suhteliselt täpselt, osad õnnetud eestlased jäidki maha…

Ja kuna mulle enda probleemidest kunagi ei piisa ja tavaliselt muretsen ka kõigi teiste eest, mõtlesin ma terve lennu sellele vanapaarile kes maha jäi ja kuidas nad ometigi koju saavad… Oeh…

Igatahes, ma loodan väga, et nüüdseks on nemadki Eestisse jõudnud. Meie igatahes jõudsime surmväsinuna koju, aga samal päeval pidas Marko õde sünnipäeva. Osa meie suurest plaanist oli sünnipäevale sisse sadada, sest mitte keegi peale Marko vanemate ei teadnud, millal me koju jõuame. Vähemalt see plaan läks läbi!

Nüüd oleme me siin paar päeva sisse elanud, pere näinud, sõpru näinud, välja puhanud. Ja nüüd jääb ainult üle oodata, mis edasi saab. Niikaua aga pakin mina oma kohvrid lahti, et need siis varsti uuesti jälle kokku pakkida ja uus kolimine ette võtta. Ma loodan südamest, et see, kuhu me järgmiseks kolime, selgub ka üsna pea.

Seega, see peatükk on nüüd läbi. Loodame, et uus tuleb veelgi põnevam. :)

50d0733131cd5c50666d59f7e4d58fe6

10. mai 2016
by beltssss
4 Comments

Milline on tegelikult kooselu jalgpalluriga?

Ma tegin siin hommikul võileiba ja muigasin omaette, kui mõtlesin Marko ja tema veidruste peale. Seejärel suundusin kohvitass ühes käes, võileib teises käes arvuti taha ja hakkasin üldiselt meie elu üle järele mõtlema. Parim viis endas ja oma mõtetes selgusele saada on minu puhul vähemalt need endast välja kirjutada. Ja miks siis mitte jagada juba kõike, nii head kui ka halba. Tihtipeale arvavad inimesed, et meie elu on siin ainult üks meelakkumine ja jalgpallurite elu on üleüldse ainult fun and games, nii et ma otsustasin täna kirjutada natukene lähemalt meie igapäevaelust, kohustustest, minu isiklikest mõtetest ja soovidest.

Üldiselt on nii, et mul on Markoga VÄGA vedanud, selliseid hoolivaid, armastavaid ja mehelikke mehi on tänapäeval suhteliselt väheks jäänud. Minul aga joppas ja sain ühe sellise endale, ma ei tea kuidas. Ma olen igati õnnega koos ja olen iga päev universumile tänulik, et ma oma elu siin Markoga koos veeta saan, aga on ka neid hetki kus ma soovin, et tal oleks normaalse inimese töö ja me saaksime elada nagu normaalsed inimesed.

Minu lemmik osa päevast ongi need vaiksed rahulikud hommikud, kui Marko on trennis, kui Jeffuga on pissiring tehtud, kõiki naabreid teretatud ja kui Jeff on oma igahommikuse kohustusliku kanakondi nahka pistnud ja oma asjadega tegeleb, ehk siis kas ta mõrvab väga julmal viisil oma mänguasju või tuleb mulle hoopis sülle ja keerab ennast kerra. Siis on lõpuks käes minu aeg kohvi teha, hommikust süüa, elu üle järele mõelda, niisama ringi vahtida ja siis päevaga pihta hakata.  Täna mõtlesin oma hommikuse mõttelennu kirja panna.

  • Ma ütlen ausalt, et mul on üks suur murekoht, mis juba paar aastat hinge närib ja see on meie tulevik, mida me ei saa planeerida, sest meil pole kunagi aimu mis saama hakkab. Tegelikult olen ma selle võimaluse eest maailma avastada ja elada sõna otseses mõttes rutiinivaba elu, väga õnnelik. Aga mingil hetkel tekib see tunne, et tahaks oma elu natukenegi planeerida.  Ma tahaksin nii väga, et keegi sositaks mulle kõrva ja annaks kasvõi väikese vihje, millal jõuab kätte see aeg, kui ma saan ülikooli minna. Samas, milleks stressata, ega see ülikool eest ära ei jookse. Praegu saan ju nautida natuke pikemat puhkust, kui ma algselt planeerisin, teha tööd, elada täiel rinnal, reisida ja nautida vabadust, mille jaoks ju kahekümnendad eluaastad peaksidki olema. Ja kuna mul on plaanis seda koolitarkust niikuinii millalgi omandama hakata, siis praegu ongi vist kõige õigem aeg elukoolis käia. Minu valusad ja mitte nii valusad kogemused on näidanud, et paljalt raamatutest õpitud tarkusega siin elus kaugele ei jõua. Võibolla mõni jõuab, aga mina mitte. Ma olen see inimene, kellel on vaja igasse ämbrisse vähemalt kolm korda astuda ja alles siis võin uhkelt öelda lesson learned.
  • Sportlasega kooselu tähendab seda, et ma pean veetma palju aega üksi, seega tõsiasi, et ma olen iseendaga parim sõber ja meil on koos väga lõbus, tuleb ainult kasuks. Samas, igal asjal on mitu külge. Ma arvan, et paarid, kus mõlemad asjaosalised käivad hommikust õhtuni tööl, veedavad poole vähem aega koos, kui meie. Marko tööpäevad on iseenesest suhteliselt lühikesed, aga sellele kõigele lisandub ootamatuid väljasõite, reise ja muid kohustusi. Ja ma ütlen ausalt, vahel hakkab mul VÄGA igav, aga ma olen õppinud isegi igavust nautima. Millal ma veel igavleda saan? Koolis käies pole selleks niikuinii aega, kui mul on pikad tööpäevad, siis ma lihtsalt unistan sellest, et millal ma ometi saan lebosse visata ja lihtsalt passida. Kui ma kunagi lapse saan, siis ma ei saa enam üldse kunagi igavust, rahu ja vaikust nautida.
  • See, et me kunagi midagi planeerida ei saa, ajab mind vahel MEGA närvi. Nagu inimestele omane, võrreldakse ennast alati teistega. Ja kõik mis teistel on, tundub alati parem, lõbusam jne, eks? Samamoodi vaatan mina oma sõpru ja tuttavaid ja kadestan neid, kes teavad täpselt, mis ajal on neil puhkus, või võtavad nad lihtsalt suvalisel ajal puhkuse ja sõidavad reisima. Meie saaksime koos reisil käia põhimõtteliselt kaks korda aastas, jõuludel ja suve alguses. Jõuludel me aga kunagi reisile ei lähe, sest tahame nautida seda niigi vähest aega oma perega, ehk siis järele jääb puhkus üks kord aastas, mis samuti ei tule tihti kõne allagi, nagu näiteks see aasta, sest Marko peab olema iga hetk valmis kuhugi sõitma. Ehk siis… Me ei tea kunagi mitte midagi ja kõrvalseisjatele, kes meie eluoluga väga kursis ei ole, tundume me lihtsalt nagu kaks idiooti. Ilma naljata muide, kujutage ette minu vestlust arstiga, mis leidis aset paar nädalat tagasi.

Arst: “Millega sa siin tegeled, käid koolis?”

Mina: “Ei.”

Arst: “Kas sa siis kolisid siia töö pärast?”

Mina: “Ei.”

Arst: …….

Mina: “Ma kolisin siia oma elukaaslase pärast.”

Arst: “Ahhaaa, ehk siis ta on hollandlane? Kaua Sa siin elanud oled?”

Mina: “Ei, ta pole hollandlane. Peaaegu kaks aastat, aga me umbes kuu pärast kolime ära.”

Arst: ” Ahaa, kuhu te siis kolite, tagasi koju?”

Mina: “Me ei tea veel.”

Sellega see vestlus lõppes, ta otsustas rohkem mitte uurida, alustas mu läbivaatusega ja saatis mu ka kohe ajuuringule. Ei tea, kas see oli sellepärast, et ma kurtsin peavalusid või selle pärast, et ma ei tea oma elust midagi. Igatahes, selliseid vestlusi tuleb ette üsna tihti ja ma lihtsalt lasen südamerahus inimestel arvata, et mul on ajukahjustus või ma lihtsalt ei oskagi elada, sest ma ei jaksa enam kõigile seletama hakata miks me siin oleme, miks me kolime, kuhu me kolime, millal me kolime, millal me teada saame kuhu me kolime, sest ma lihtsalt ei tea mitte midagi. 😀

  • Millegipärast pean ma alati haigena olema üksi. Ma ei tea miks see nii on. Me oleme peaaegu kaks aastat koos elanud, aga iga kord jään ma haigeks siis, kui Marko on näiteks koondisega kuskil kaugel reisil. Viimane kord jäin ma tõsiselt haigeks kohe, põhimõtteliselt samal hetkel, kui Marko lennuki peale astus ja Katari poole lendama hakkas. Jah, ma tean, et tema pole selles süüdi, aga alati kui ma haige olen muutun ma jube vihaseks. Kui ma näen, et mu palavik küündib juba üle 39 kraadi, olen ma veendunud, et see ongi mu viimane päev siin maailmas ja siis kipub juba nutt peale. Ja kui juba kellegi peale vihane olla, siis miks mitte Marko peale, sest alati kui tema haige on, üritan ma teda voodi najal tohterdada ja teha kõik endast oleneva, et ta ruttu terveks saaks. Aga iga kord, kui mina 39 palavikus olen ja oksendan, on ta kuskil kaugel. 😀 Võibolla jään ma alati haigeks suurest igatsusest. Või on asi selles, et kui ma olen ilma Markota, on alati kuskil natuke kriipiv tunne, sest midagi on nagu puudu. Võibolla see asi mis puudu on, ei olegi Marko, vaid hoopis pool minu immuunsüsteemist, mille ta endaga kaasa võtab… Ei tea.
  • Ma pean sööma kohutavalt palju pasta bologneset. Esiteks sellepärast, et see on Marko lemmiktoit, millest ta ei tüdine vast kunagi. Ja kui ma ütlen Markole, et ma ei taha seda pastat täna süüa, leiab ta ikka põhjenduse miks tal seda vaja on. Jalgpalluritel olevat just nimelt enne mängu vaja süüa pastat bolognese kastmega. Yeah right.  Aga kui ta seda vajab, siis olgu nii. :)
  • Mul on pidevalt süümekad, sest Marko teeb iga päev, kui mitte kaks korda päevas trenni. Jah, see on tema töö. Aga katsu Sa siis kodus istuda ja ennast hästi tunda, kui teine hommikust õhtuni trenni teha rassib. Aga miks ma siis ka iga päev trennis ei käi? Sest ma ei viitsi…
  • Kuna me oleme mõlemad eestlased ja see on siililegi selge, et pooled meie kaasmaallastest on tihti kibestunud netikommentaatorid, kes Delfis oma viha käivad välja elamas, olen ma pidanud õppima mitte vihastama ja nutma hakkama, iga kord kui keegi Markost lausa haiglast si**a kirjutab. Ma ei tea kuidas Marko suudab sellest mitte välja teha ja kuidas ta suudab sellist jama mitte lugeda. Kui ma näen mõne Marko artikli taga kommentaare, lähen ma otsemaid neid lugema ja kui ma leian sealt midagi, mis mulle ei meeldi, nean ma ennast maapõhja, et ma häkker ei ole ja ei saa seda debiili üles leida ja tema arvutit viiruseid täis saata.
  • Vahel mängu vaadates hoian ma ennast tagasi, et mitte väljakule joosta ja kohtunikke läbi sõimata. Aga siis tuleb mulle silme ette pilt, kuidas turvamehed mind sealt väljakult ära lohistavad  ja kui häbi Markol on ja ma ei tee seda.
  • Vahel mulle tundub, et inimesed tahavad meie sõbrad olla ainult sellepärast, et saada meilt pileteid jalkamängudele.
  • Me ei saa enamasti isegi nädalavahetuste hommikutel koos voodis lebotada. Aga mõnikord kui juhtub, et Markol on pühapäev vaba ja me saame koos lebotada, tunnen ma mingit haiglast vajadust olla hea naine, ärgata varem ja äratada Marko pannkoogilõhnaga. Küll aga olen ma viimasel ajal selle tunde maha surunud ja rahus edasi põõnanud. Siis äratab Marko mind kohviga voodis. Parim!
  • Ma ei pea kunagi muretsema, kui Marko läheb sõpradega linna või peole, sest esiteks ta ei joo ja teiseks ta pole loll.
  • Küll aga pean ma muul ajal väga palju muretsema. Näiteks sellepärast, et ta peab päris tihti igale poole lendama. Või lendame me koos. Vahet pole kas ta on seal lennukis lõksus üksi või oleme me seal koos, haigeks muretsen ma ennast niikuinii.
  • Me peame niiiiiiiiiiii palju kolima…. See on nii raske ja nii tüütu. Ma mäletan, kui ma olin kõvasti noorem, umbes kümneaastane ja kadestasin sõpru, kes pidevalt kolima pidid. Ju see siis tundus põnev. Nüüd aga olen ma kohe tõsiselt õnnelik, et ma sain terve lapsepõlve, alates sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni elada ühes majas. Aga öeldakse ju, et soovidega tuleb olla ettevaatlik. Nüüd siis saan kolida nii, et vähe pole.
  • Mind huvitab jalgpall natukene, aga mitte nii palju, et ma viitsiks sellest iga päev rääkida. Eriti huvitab mind jalka siis, kui Marko mängib. Aga kodus olles, kui ma tahaks rahulikult mingeid nõmedaid artikleid lugeda, netipoodides surfata ja Candy Crushi mängida, ei viitsi ma sellest rääkida. Aga 90% ajast tuleb ikka uksest ja aknast jalkajuttu, isegi mu Facebooki feed on jalkat täis. Ühesõnaga, kui Eestis räägitakse niisama suusoojaks ja viisakusest ilmast, siis siin räägitakse jalkast või jalgpalluritest. Mu arust ilmast rääkimine on ka ju täitsa okei.
  • Meil on juba välja mõeldud hunnik reise ja muid plaane, mis me saame täide viia alles siis, kui Marko pensionile jääb.
  • Kõige rohkem ootan ma seda, kui me jääme ükskord, kusagil kauges tulevikus kuhugi paikseks ja saame päris oma kodu, kus ma saan täide viia kõik need DIY projektid mis mind Pinterestis ootavad, tore oleks kui seal oleks aiake, kus ma saaksin omale igasuguseid vahvaid asju kasvama panna, näiteks telliksin Hiinast lillat värvi maasikate seemned. Ja ma saaksin segamatult osta koju kõik sisustuselemendid mis ma tahan, ilma, et Marko mulle kuklasse hingaks ja tülpinud häälega tuhandetat korda küsiks “Ja kuhu sa selle paned, kui me ära kolime?”.

Aga vaatamata sellele, et see postitus võis nüüd tunduda suhteliselt negatiivse ja vinguvana, siis ei. Ma olen oma praeguse olukorraga tegelikult 100% rahul ja ma tõesti ei tahaks olla kuskil mujal, kui siin, praegu ja Markoga koos. Vahel lihtsalt tuleb neid nõrkushetki, kui hakkan mõtlema kõigele, mis võiks olla teisiti. Ilmselt on see tingitud praegusest üsna stressirohkest ajast ja selle asemel, et siin mingi nõmeda kolimise ja organiseerimisega tegeleda, paneks ma hea meelega päikeseprillid ette, võtaks Jeffu kaenlasse ja lendaks koju. Ja puhkaks. :)

Ma arvan, et me kõik peame vahel oma muremõtted hingelt ära rääkima, et aru saada, et tegelikult on meil kõik hästi. :)  2e4e1b4c66a2506fea4e0073c8de333e

13187676_10201701280931249_661484676_n

8. mai 2016
by beltssss
0 comments

Lilled, lilled, LILLED!

Ma loodan, et kõigil emadel, vanaemadel ja vanavanaemadel oli täna väga kaunis emadepäev! Pika pinnimise peale soovis Marko ka minule head emadepäeva, sest Jeffu on (minu arvates vähemalt) täiesti ametlikult minu beebi. Meie emadepäev oli aga väääääga lilleline ja lillelõhnaline. Mina kahjuks ei saanud tänast päeva koos oma emmega veeta, aga selle eest läksime meie Markoga hoopis Keukenhofi lilli imetlema. Kes veel ei tea, siis Holland on ju tulpidemaa ja päris kindlasti peab üks maailma suuremaid lilleaedasid asetsema siin. Õisi, mida nuusutada, on seal seitsme miljoni kanti ja jalutamist 32 hektari kanti.  Ühesõnaga, oli väsitav. :)

Nagu piltidelt näha, on meil siin juba suvi käes, täna nautisime 28 soojakraadi. YEAH! 13187692_10201701280251232_1744037426_n 13140932_10201701279731219_1527496441_n 13183258_10201701280091228_912846098_n13149955_10201701279571215_270102590_n 13180930_10201701280131229_1329802542_n 13115633_10201701279611216_1944604157_n 13115681_10201701279691218_1514432540_n 13150030_10201701286691393_1052138447_n 13183177_10201701280331234_327440452_n13161059_10201701359933224_1860065381_o13153367_10201701280171230_659958565_n 13187676_10201701280931249_661484676_n 13150003_10201701280811246_1088764799_n

tumblr_nymcx5zbP81upcvugo1_500

1. mai 2016
by beltssss
0 comments

Iga lõpp on uue algus

Öeldakse, et iga asi saab ükskord otsa, õnneks kehtib see kõige halva kohta, aga kahjuks ka kõige hea kohta. Kas see on nüüd hea või halb, seda ma veel ei tea. Nüüd on asjad nii kaugel, et meie aeg hakkab siin Hollandis vaikselt täis saama. Umbes kuu aja pärast võtame me kõik oma asjad ja astume uutele seiklustele vastu. Mis edasi saab? Ma ausalt ei tea, keegi ei tea.

Marko kaheaastane leping saab kohe-kohe läbi. Me tegelikult nii väga ootasime, et siit juba minema saaks. Hollandis on ju tegelikult täitsa tore elada, aga mina tunnen natukene, et see pole päris minu koht ja maailmas on ju nii palju riike, kus tahaks elada ja mida tahaks näha. Kuna me niigi elame sellist ebatraditsioonilist elu ja kolime mööda maailma ringi nagu mustlased, siis miks mitte juba kuhugi mujale minna. Aga tegelikult… Kui Sa oled kuskil ikka paar aastat elanud, siis lõpuks on vist ikka natsa kurb ära minna. Kõige kurvem ongi see, et üks väga armas sõbranna jääb maha. Aga mis seal ikka, elu on seiklus, eriti veel meie elu. Kunagi ei tea mis homne toob. Praeguse seisuga pole mul õrna aimugi kus me paari kuu pärast elama hakkama. Kus riigis? Mis maailmajaos? Mul pole aimugi. :)

Aga praegu on nii palju teha, nii palju lepinguid on vaja lõpetada, peame ennast linnast välja kirjutama, oma asjad, mis me tahame Eestisse saata,  on vaja kuskil laos lasta ära pakkida ja rekka peale sokutada. Nii palju pakkimist…

Kõige hirmutavam minu jaoks on vast see, et ma mäletan siia kolimist nii hästi. See oli ausaltöeldes natuke hirmus. Tulla linna, kus ma polnud kunagi varem käinud. Ma ei teadnud siin mitte kedagi. Absoluutselt mitte kedagi. Tulin siia, paar kuud istusin niisama, elasin sisse, hakkasin oma salongi sisse seadma, ainult, et polnud kliente, polnud sõbrannasid ega tuttavaid. Ja nüüd hakkab see kõik ilmselt otsast peale, aga kuskil mujal. Natuke jube.

Aga kõige raskem on see Marko jaoks, sest see suvi on tema jaoks ülioluline. See hooaeg läks tal natuke üle kivide ja kändude, siis sai ta vigastada, käis operatsioonil, taastus pool aastat. Aga nüüd on ta vormis ja ootab juba huviga, mis saama hakkab. Loodetavasti tuleb midagi head. :) tumblr_nymcx5zbP81upcvugo1_500

HTB1h1d1MXXXXXXdXXXXq6xXFXXXp

25. apr. 2016
by beltssss
2 Comments

Kõige veidramad kodusisustuselemendid

Üks päev nägin ma kuskil Facebookis või ma tegelikult ei mäletagi kus, mingit eriti armsat roosat ja lillelist kööginugade klompekti. Kes mind vähegi teab ja tunneb, võib ette kujutada mu reaktsiooni, mis oli umbes selline: “KUST MA SEDA OSTA SAAN??????!!!!!!!!!!!!!!!!”.

Kuna seal paki peal oli midagi kirjas ilmselt jaapani keeles, läksin ma otsejoones Aliexpressi lehele, lootes leida sealt roosad kööginoad. Ma muide ühe täpselt sellise noa leidsin, aga hind on tal suht krõbe, sest siiani olen hakkama saanud odavate Ikea nugadega. Aga täitsa võimalik, et see on mingi hea firma? Või eriti hea nuga? Või miks ta nii kallis on?

HTB1ijTGLXXXXXamXXXXq6xXFXXX2

Kes nüüd endale ka sellist nuga tahaks, siis link on SIIN. Või kui keegi on eriline nugade ekspert, siis Sa võid mulle öelda, kas see on hea nuga või mitte ja kas ma peaksin ta endale soetama, või kust ma terve sellise komplekti saaks (mulle absoluutselt ei meeldi liha lõigata, loomadest hakkab kahju jne, nii et roosa ja lilleline nuga teeks selle kurva sündmuse natukene talutavamaks). :)

Igatahes, nuga noaks, ma tegelikult tahaksin selle postituse pühendada Aliexpressile, sest peale nugade otsimist jäin ma seal esimest korda elus niisama ringi tuuseldama, ja oh sa säde, mis asju ma sealt leidsin. Ja ma lihtsalt tunnen, et ma pean neid geniaalseid leide teiega jagama. 😀

Nii et kui sa tahaksid oma koju midagi eriti vinget soetada, nii et kõik külalised suu ammuli vaatama jääksid, keri edasi. Ja kui sa neid imelikke asju ei soovi endale koju soetada, keri ikkagi edasi.

Näiteks… Seee… huvitav, puldiümbris? Samas, arusaadav, praegu ju kõik topivad oma telefonidele ja läpakatele ümbriseid ümber, miks siis mitte ka oma telekapult isikupärasemaks muuta. LINKHTB1XKwFLVXXXXaEXXXXq6xXFXXXTVõi näiteks oma lauaarvuti… Minu arust eriti armsad on need pisikesed linikud kõlarite peal. 😀 LINKHTB1OF7dKFXXXXXvXpXXq6xXFXXXSJa et Su telekas ennast kõrvalejäetuna ei tunneks, on võimalik ka tema väga pitsiliseks muuta. Võinoh, milleks üldse dekoratiivesemete otsimise ja kokkusobitamisega vaeva näha, Sa võid lihtsalt kõigele liniku peale visata. :)  LINKHTB1W_LoLVXXXXaoXXXXq6xXFXXXQSamuti ootab endale lillat katet peale mikrolaineahi. LINKHTB1nMkjLVXXXXXHXpXXq6xXFXXX5Ja Sinu vana kole lauatelefon. LINK HTB1PZoqLVXXXXbGXpXXq6xXFXXXFJa kui sellest jääb väheks, siis siin on midagi igavale vetsupotile. :) LINK HTB1h1d1MXXXXXXdXXXXq6xXFXXXpMa ei ole küll kunagi nii suurt konditsioneeri näinud, aga tundub, et nende kandis on need üsna levinud. Ma kujutan ette, kui mul selline valge kummitus kuskil nurgas seisaks, ma ilmselt ehmataks pimedas iga kord pissi püksi…LINK HTB1wnTGLVXXXXcWXXXXq6xXFXXXYNende armsakeste nimi on laisa inimese põrandapesu. Mul oleks neid isegi vaja, sest ma vihkan põrandate pesemist. LINK HTB1GXgIKVXXXXaBaXXXq6xXFXXX6Ja kui Sul on kogu aeg külm, nagu minul, kulub selline arvutihiir marjaks ära. Iseasi kui mugav teda kasutada on. Muidu armas. :)  LINK HTB1760qGFXXXXcMaXXXq6xXFXXXsWait… what? LINK HTB1ZQrOHXXXXXb6apXXq6xXFXXXxSee siin on tegelikult üsna geniaalne. Autos olles meenub mul alati, et salvrätikud jäid maha. Eriti kasulik on see siis, kui Sa pidevalt nutad või kui Sa oled veel algaja autojuht ja roolis olles võtab higimulli otsaette. Hea haarata. LINK HTB1tz.nKVXXXXbWXpXXq6xXFXXXlNeed kardinad on tegelikult mega kihvtid, ma võibolla pean mõne endale ka soetama. Aga eriti head on need sel puhul, kui Sul pole raha reisile minna, aga Sa tahaksid ikkagi reisil olla. LINKHTB1aG0gKVXXXXbpXXXXq6xXFXXXf HTB1AYwZKFXXXXXlXVXXq6xXFXXXl HTB1FyEVKFXXXXX7XVXXq6xXFXXXj HTB1sXoSKFXXXXbJXVXXq6xXFXXXA HTB1zx78KFXXXXceXpXXq6xXFXXXCJa kui Sa oled eriti alatu valetaja, võid Sa osta need kõik, neid korrapäraselt vahetada ja jätta Instagramis mulje, et Sa käid pidevalt reisil. 😉

13084126_10201656344967878_1386375019_n

25. apr. 2016
by beltssss
2 Comments

Mis ma Markole sünnipäevaks kinkisin?

Markol on sünnipäev tegelikult alles homme, aga minu kingi sai ta kätte juba nädalavahetusel. Nagu mul kombeks on, tahan ma alati olla võimalikult originaalne ja mitte kinkida mingeid riideid/ehteid/lõhnu jms, sest ma tean, et Markole ei meeldi saada niisama asju. Muidugi on teised lood siis, kui ta väga tahab midagi kindlat, aga seda juhtub harva. Ehk 90% kordadest, kui mul on vaja Markole midagi kinkida, eelneb sellele umbes kuu pikkune põdemine, nuputamine ja halamine, sest talle on lihtsalt võimatu kinke teha.

Igatahes, homme saab ta meil 24 aastaseks, täitsa mees juba. Ma juba Austraalias tammusin mööda poode ja lootsin talle sealt midagi lahedat leida, aga vot ei leidnud, seega jõudsin järeldusele, et kingin talle siis järjekordse spaapuhkuse, me ju mõlemad armastame spaas käia.

Siis hakkas pihta kogu see kamm, et kuhu minna? Hollandis on tegelikult palju spaasid, aga selle kõigega oli suhteliselt keeruline, sest enamus kohtadesse ei tohi kutsuga minna. Ühesõnaga, see oli kuradi keeruline. Küsisin oma klientidelt nõu ja üks sõbranna andis mulle ülihea idee. Nimelt on siin suhteliselt populaarsed privaatspaad. Ehk siis väike hubane nunnu spaakene, saunade, mullivannide ja kõikide asjadega, mis lebotamiseks vajalikud on. Aga ainult meile kahele. Naiss eks!

Otsisin neid spaasid nagu hull, aga kuna seal enamasti ööbida ei saa, oli vaja leida mõni hotell, mis oleks spaa läheduses ja kuhu saaks koeraga minna. Ütleme nii, et mission impossible. Samuti tahtsin, et see kõik asuks mõnes lahedas linnas, kus me veel käinud pole ja kus oleks midagi teha. Ütleme nii, et peavalu jagus mul igasse päeva piisavalt.

Lõpuks leidsin meile sobiva variandi ja laupäeval ajasime autole hääed sisse ja panime Eindhoveni poole. Meie kodust oli see umbes 2,5 tunnine autosõit. See hotell, mille ma bronnisin, oli eriti awesome! Tegu on vana Philipsi tehasega, mis ehitati aastal 1909 ja on nüüd hotelliks tehtud. Tal on uuem osa ka, aga mina tahtsin muidugi tuba saada sinna vanasse osasse, ja see oli eriti äge! Nad olid piisavalt palju seda vana tehast ja betooni alles jätnud ja muidugi ka need lahedad nelja meetri kõrgused laed. Muidugi mul jälle joppas, sest paar päeva enne minekut sain meilile teate, et ainult 25€ eest saan ma meie toa upgradeda mullivanniga sviidiks, hehe. :)

Lisaks sellele, et kõik oli niigi pöörfi, asus hotell veel täpselt kesklinnas. Me nägime isegi oma aknast PSV staadionit, ma pole vist kunagi nii suurt staadioni näinud. Kahju muidugi, et nad see nädalavahetus kodus ei mänginud, oleks tahtnud jalkat ka vaatama minna. Aga mis seal ikka! Panen siia ka natuke pilte meie üliromantilisest nädalavahetusest. :)13059350_10201656345247885_440441578_n 13081765_10201656345207884_1100677305_n 13084126_10201656344967878_1386375019_n 13084186_10201656345007879_2126755494_n13090217_10201656345127882_1546583640_n13081795_10201656345287886_1091394724_n13101315_10201656344927877_1748901584_n13091729_10201656345367888_314610286_o13090556_10201656345327887_166717540_n13081593_10201656346807924_576307166_n13084201_10201656351288036_389931919_n13091833_10201656351408039_1655227054_o

Ühesõnaga, Marko jäi VÄGA rahule! :)

Homme ootab meid ees juba uus roadtrip Arnhemisse, kus saame pidada ühes nii Marko kui ka  kuninga sünnipäeva! :)